A theme of the age, at least in the developed world, is that people crave silence and can find none. The roar of traffic, the ceaseless beep of phones, digital announcements in buses and trains, TV sets blaring even in empty offices, are an endless battery and distraction. The human race is exhausting itself with noise and longs for its opposite—whether in the wilds, on the wide ocean or in some retreat dedicated to stillness and concentration. Alain Corbin, a history professor, writes from his refuge in the Sorbonne, and Erling Kagge, a Norwegian explorer, from his memories of the wastes of Antarctica, where both have tried to escape.
And yet, as Mr Corbin points out in "A History of Silence", there is probably no more noise than there used to be. Before pneumatic tyres, city streets were full of the deafening clang of metal-rimmed wheels and horseshoes on stone. Before voluntary isolation on mobile phones, buses and trains rang with conversation. Newspaper-sellers did not leave their wares in a mute pile, but advertised them at top volume, as did vendors of cherries, violets and fresh mackerel. The theatre and the opera were a chaos of huzzahs and barracking. Even in the countryside, peasants sang as they drudged. They don’t sing now.
What has changed is not so much the level of noise, which previous centuries also complained about, but the level of distraction, which occupies the space that silence might invade. There looms another paradox, because when it does invade—in the depths of a pine forest, in the naked desert, in a suddenly vacated room—it often proves unnerving rather than welcome. Dread creeps in; the ear instinctively fastens on anything, whether fire-hiss or bird call or susurrus of leaves, that will save it from this unknown emptiness. People want silence, but not that much. | Aeg on meil praegu selline, et, vähemasti arenenud riikides, võime vaikusest vaid unistada. Liiklusmüra, lakkamatult helisevad telefonid, bussides ja rongides kõlavad teavitused, televiisor inimtühjas kontoris lõugamas – häiriva lärmi aku ei tundu iial tühjaks saavat. Inimene aina kurnab ja kurnab end müraga ise samas hoopiski vastupidist igatsedes, olgu selleks siis puutumatu loodus, ookeaniavarused või hoopiski rahu ja keskendumist soosiv puhkus. Katsetest müra eest põgeneda kirjutavad nii ajalooprofessor Alain Corbin, kes peitus Sorbonne’i kui ka Norra maadeuurija Erling Kagge oma Antarktika kõnnumaade mälestustes. Siiski möönab härra Corbin oma „Vaikuse ajaloos“, et praegu pole sugugi mürarikkam kui vanasti. Enne õhkrehvide tulekut kõrisesid linnatänavail metalliga vöötatud rattad ja hobuste kabjarauad klõbisesid kividel. Enne meie vabatahtlikku peitumist nutitelefonide taha olid bussid ja rongid täis jutukõminat. Ajalehed ei seisnud tänavail tummalt virnas vaid müüjapoisid reklaamisid oma kaupa täiest kõrist hüüdes nii nagu seda tegid ka kirsside, kannikeste ja värske makrelli pakkujad. Teatris ja ooperis valitses täielik möll, plaksutati, trambiti ja vilistati. Isegi maal oli talupoegadel kombeks tööd rügades laulda. Enam nad ei laula. Muutunud pole niivõrd mitte müra tase, selle üle kurdeti ka eelnevatel sajanditel, kuivõrd meie häirituse tase, see viimane täidabki ruumi, mille muidu vallutaks vaikus. Kas pole mitte paradoksaalne olukord - sügavas männimetsas või kõrbeavarustes viibides või siis ootamatult tuppa üksi jäädes tundub vaikus pigem hirmutava kui teretulnuna. On kõhe, kõrv läheb instinktiivselt kikki iga heli peale, olgu see siis tulevisin, linnusäuts või lehtede kahin – iga päästev heli on parem kui tundmatu tühjus. Vaikust, mida me igatseme, ei tohiks olla ülearu palju. |